Mõni kunstivorm, mis on nii ainulaadselt eriline, suudab areneda ja õitseda koguni sajandeid.
Edo Kiriko keerukas klaasikunst on sellise vastupidavuse musternäide. Tänapäeval seda enam kui 200 aasta vanust meetodit viljelevad käsitöömeistrid tunnevad uhkust, et saavad edasi kanda niivõrd hinnalist ja väärtuslikku tava. Samas on nad kaasaegsed meistrid ega piira end rangelt traditsioonilisega.
„Traditsioon on jõuline sõna, mis kannab endas paljusid eri tähendusi,“ selgitab kolmandat põlve Edo Kiriko meistriametit pidav Yoshiro Kobayashi. „Traditsiooni ei saa kellelegi peale suruda ega kohustuseks teha. Usun, et see väljendub inimeste igapäevastes tegevustes ja luuakse olemasoleva tava kordamise läbi loomulikul moel. See on midagi, mis kõik omavahel ühendab.“
Täpsed kordused on Edo Kiriko kunsti puhul võtmetähtsusega ning aastatepikkune praktika ja õpe on iga ambitsioonika käsitöömeistri lahutamatuks osaks. Kobayashi, nagu ka mitmed tema ametivennad, alustas oma Edo Kiriko teed juba noores eas. Ta liitus isa töökojaga vaid 13-aastaselt.