TEEDRAJAV MÕTTEVIIS

Mõni kunstivorm, mis on nii ainulaadselt eriline, suudab areneda ja õitseda koguni sajandeid.

Edo Kiriko keerukas klaasikunst on sellise vastupidavuse musternäide. Tänapäeval seda enam kui 200 aasta vanust meetodit viljelevad käsitöömeistrid tunnevad uhkust, et saavad edasi kanda niivõrd hinnalist ja väärtuslikku tava. Samas on nad kaasaegsed meistrid ega piira end rangelt traditsioonilisega.

„Traditsioon on jõuline sõna, mis kannab endas paljusid eri tähendusi,“ selgitab kolmandat põlve Edo Kiriko meistriametit pidav Yoshiro Kobayashi. „Traditsiooni ei saa kellelegi peale suruda ega kohustuseks teha. Usun, et see väljendub inimeste igapäevastes tegevustes ja luuakse olemasoleva tava kordamise läbi loomulikul moel. See on midagi, mis kõik omavahel ühendab.“

Täpsed kordused on Edo Kiriko kunsti puhul võtmetähtsusega ning aastatepikkune praktika ja õpe on iga ambitsioonika käsitöömeistri lahutamatuks osaks. Kobayashi, nagu ka mitmed tema ametivennad, alustas oma Edo Kiriko teed juba noores eas. Ta liitus isa töökojaga vaid 13-aastaselt.

„Toona hiilisin kogenud meistrite taga nagu vari ja õppisin silmadega. Iga päev harjutasin umbes kümme tundi. See oli kurnav töö,“ ütleb Kobayashi.

Ta tegi oma oskuste arendamiseks kõvasti tööd, kuid tunnistas, et hakkas end tõelise professionaalina tundma alles 33-aastaselt, mil teised meistrid tunnustasid teda erilise auhinnaga. Edo Kiriko meistriks saamisele eelnev õpiaeg on äärmiselt nõudlik, kuid harjutamisele kuluvad aastad on selle klaasikunsti puhul vältimatud. Edo perioodi lõpus alguse saanud kunstivorm nõuab piinlikku täpsust ja teatud perfektsionismi, mis kajastub detaile hindava Jaapani kultuuri loomupäras.

Kobayashi jaoks on töö komplekssus valmistoote kõrge kvaliteedi tagamiseks võtmetähtsusega. Samuti annab see sügava rahulolutunde ja naudingu.

„Olen kindel, et see filosoofia mõjutab käsitöömeistri tööd erilisel moel,“ lausub ta. „Ka kõige väiksemal keerulisel detailil on tohutu tähtsus. Sellepärast suhtutakse igasse töösse tohutu hoole ja tähelepanuga.“

Ehkki Kobayashi on Edo Kiriko käsitööd viljelenud suure kire ja naudinguga, ei survestanud ta oma poega enda kingadesse astuma, vaid julgustas avastama ka teisi karjäärivõimalusi.

Sellest hoolimata osutus perekonna kutsumus, ajalugu ja traditsioon liiga tugevaks, et Kobayashi poega Yoheid esivanemate rajatud teelt kõrvale kallutada. Yohei liitus pereäriga, tuues endaga tänapäevase vaate, kuid sellega koos jätkab ta varasemate põlvkondade poolt hinnatud ja täiuseni lihvitud tööd.

„Mul on võimalus teenida elatist millegagi, mida ma tõeliselt naudin – see on suurepärane,“ räägib Kobayashi. „Mul on hea meel, et selle töö valisin.“